Te otsustasite Tervisekassa väärtused uuendada. Mida te tegelikult saavutada tahtsite?
Rain Laane: Selleks, et mõista, miks me väärtustega tegelesime, tuleb veidi ajas tagasi minna. Solidaarne tervisesüsteem – see on Eesti jaoks väga tugev mõte. Aga kui kui 90ndate lõpus sai Eesti Haigekassast selle süsteemi kandja, siis ehitati üles TÕE asutus. Sellepärast, et siin töötasid targad, tõsised inimesed, kes teadsid täpselt, kuidas tervishoidu peab korraldama. Mitu ravijuhtu, mis haiglas, mis päeval juhtub? Jagasid raha täpselt sellesama põhimõtte alusel. Süsteem oli harjunud sellega, aga kas nad olid ka õnnelikud selle üle, ma ei tea. Üha enam tundsime, et süsteem ei toeta inimest: meie Haigekassana olime harjunud tegutsema süsteemi, mitte inimese nimel.
See taipamine pani aluse muutusele. Küsimus “kelle jaoks me olemas oleme?” sai meie kultuurimuutuse lähtepunktiks. Algas pikk teekond, mis viis meid väärtuste, missiooni ja visiooni uuesti läbi mõtestamiseni.
Me ei söandanud seda muutust üksi ette võtta, korraldasime hanke ja valisime omale professionaalsed partnerid.
Pooleaastase protsessi tulemusena jõudsime lõpuks oodatud tulemusele. Ütleks isegi, et meie jaoks üle ootuste tulemuseni. Kõige toredam selle juures oli asjaolu, et teekonna jooksul sai nii mõnigi kord juukseid katkutud, et kuidas me küll sinna jõuame. Ekslesime vahepeal ikka väga kaugetel radadel.
Millist kultuurilist muutust otsisite?
Rain Laane: Meil oli tugev soov liikuda rangest hierarhiast organisatsiooniks, kus inimesed tunnevad end olulistena – nii meie töötajad kui ka meie kliendid ehk Eesti inimesed. Selle teekonna jooksul vahetus arvestatav osa meie meeskonnast. Kultuur ei muutunud üleöö, aga kui lõpuks olime sihi ja ootused paika saanud, siis oli loogiline samm ka väärtused uuesti sõnastada. Just enne uue arengukava kinnitamist – et minna edasi juba selge väärtuspõhise vundamendiga.
Me kasutasime Richard Barretti metoodikat, mis ütleb, et väärtused peegeldavad tegelikult vajadusi. Kas teie organisatsiooni vajadused olid oluliselt muutunud?
Rain Laane: Vägagi. Meie vajadused olid ajas muutunud – aga mitte ainult meie, vaid kogu Eesti ühiskonna omad. Ootus tervisele, sellele, kuidas ja kui kiiresti abi saadakse, on täiesti teistsugune. Tervist ei vaadata enam ainult probleemina, mida tuleb lahendada, vaid kui elu osa, mida tuleb hoida ja väärtustada.
Alustame algusest – miks ja kuidas te just need sõnastused valisite?
Me arutasime pikalt, kas meil peab olema eraldi missioon ja visioon või lihtsalt üks, kogu organisatsiooni olemust kokkuvõttev sõnum. Lõpuks jõudsime kahe eraldi lauseni – aga sellisteni, mis räägivad südamesse.
Meie visioon sai lihtne ja ilus: Eesti inimene elab tervena kauem. Meie meeskonnas oli isegi tuline arutelu sõnade järjekorra üle – “kauem tervena” või “tervena kauem”? Lõpuks otsustasime, et tervena kauem – sest see on see, mida me päriselt tahame saavutada ehk rohkem tervelt elatud aastaid.
Missioon, see, mida me iga päev teeme, sai sõnastatud nii: Targalt jagatud raviraha Sinu tervise hoidmiseks. Iga sõna selles lauses on valitud. Me jagame raha – see on aus tõdemus. Aga targalt – see kannab endas kogemust, teadmisi, ettenägelikkust. Ja Sinu tervise hoidmiseks rõhutab, et me ei tee seda süsteemi jaoks. Me teeme seda iga inimese jaoks.
Räägi, kuidas väärtused valiti. Mis need on ja miks just need?
Rain Laane: Kui missioon ja visioon olid paigas, jäi “kirss tordile” – väärtused. Me tahtsime, et need oleksid selged, eristuvad ja tähenduslikud. Mitte pelgalt loosungid.
Esimene väärtus – Kirg. See oli omaette arutelu. Mõnele tundus, et kirg on liiga “isiklik”, et peaks olema “pühendumus”. Aga me jäime “kire” juurde. Sest kirg on nakkav. Teeme asja südame ja hingega. Huvitaval kombel – just kirg sai hilisemas töötajate küsitluses enim toetust.
Teine väärtus – Avatus. Meie mõtteviis: räägin ausalt ja kuulan päriselt. See tähendab valmisolekut nii aususeks kui kuulamiseks. Paljud uued töötajad on öelnud, et just avatuse pärast nad Tervisekassaga liitusid.
Kolmas – Selge siht. See oli üks keerukamaid arutelusid. Kas see tähendab visiooni? Prioriteete? Või lihtsalt teadmist, mis on õige? Lõpuks mõistsime, et selge siht tähendab teadlikke valikuid – isegi siis, kui need on ebamugavad, aga teenivad Eesti inimese huvi. Me tegutseme lähtudes pikast vaatest.
Neljas – Vabadus ja vastutus. See väärtus on meil ammu omaks võetud. Me usaldame oma inimesi otsustama – aga eeldame ka, et nad seisavad oma otsuste eest. Meil ei otsita süüdlasi, vaid lahendusi. Kui läheb valesti, parandame, õpime ja läheme edasi.
Need neli väärtust moodustavad sõna KASV. Sümbol sellest, et me tahame kasvada, areneda – ja teha seda koos.
On koolkondi mis ütlevad, et väärtused peaks tulema juhtkonnalt, mitte organisatsioonilt. Teie valisite kaasamise. Miks?
Kaasamine oli ainuvõimalik tee. Meil osales vabatahtlikkuse alusel töögruppides umbes 40% organisatsioonist. See ei olnud lihtne, aga lõi tähenduse. Kui inimene on väärtused ise mõtestanud, siis ta tunneb neid rohkem enda omadena. Meie eesmärk ei olnud teha kõigile meelepäraseid loosungeid, vaid tahtsime väärtusi, mis on omaks võetud.
Meil oli väga hea koostöö partneritega (Kristiina Tukk ja Toomas Tamsar). See viis meid selleni, et kaasamine ei olnud pelgalt formaalsus, vaid sisuline protsess. Mõnes kohas lasid nad meil vaielda, teises kohas suunasid meid õigel hetkel edasi. Ilma nendeta poleks see asi hästi kokku jooksnud.
Mis edasi saab? Kuidas need väärtused elama hakkavad – väljakuulutamisest ei piisa ju kaugeltki?
Me alustasime isiklikest lugudest – iga juht rääkis, mida väärtused temale tähendavad. Inimesed kuulasid, elasid kaasa, mõistsid. Me jagame kolleegide väärtuslugusid, seome väärtused iga-aastaste eesmärkidega, anname suvepäevadel välja väärtuspõhised tiitlid. See ei ole kampaania – see on uus harjumus. Ja loomulikult paneme meie väärtused nähtavale kohale sissepääsu juurde.
Mis oleks märgiks, et kahe aasta pärast saab öelda – see töö tasus end ära?
Kui kokkulepitud väärtuseid kasutatakse otsustamiseks, kui me saame öelda, et otsustasime nii, sest see on kooskõlas meie väärtustega. Ning kui need aitavad meil paremini mõista, miks üks või teine valik on just õige: siis nad ei ole ainult sõnad, vaid tööriistad.
